teisipäev, 23. detsember 2014

Amazing Existence

       Olen äärmiselt tänulik, et mul on selline sõber, hobune, mu kallis Lanzett. Ma olen nii tänulik, et ta õpetab mind samal ajal kui mina üritan õpetada teda. Ta on imeline ja kaunis. Ma ei jäta teda kunagi, ta on mu suurim aare. Ma loodan, et ta näeb, kuidas ma pingutan, et ta andestaks mulle kõik, mis kunagi teinud olen talle oma rumalusest, ja loodan, et ta näeb minus võrdset, või vähemalt hakkab nägema. Üritan alati meeles pidada, et ta pole mulle ju kunagi haiget teinud või isegi üritanud, niiet seda ei teeks ka mina. Jagades üksteisega oma teadmisi, läbime pika tee, võrdsete sõpradena.

       Vaadates tagasi oma hobustega seonduvale minevikule, ei saa ma aru, miks meid õpetatakse nii, miks meid pannakse uskuma valesid asju. Tõde on mulle selge olnud juba pikka aega, kuid just viimasel ajal tunnen, et ma tõesti pean sellest lugu ja olen selle lõplikult omaks võtnud. Tundub, et see vale on lihtsalt lihtsam. Valides kergema vastupanu tee, sulgeme enda ees uksed, mis viiks meid tõeliselt arendavate väljakutseteni ja elumuutvate kogemusteni.

       Imelik, et mõned inimesed usuvad, et kui me toidame oma hobuseid ja pakume neile peavarju, siis nad võlgnevad meile midagi. Näiteks peavad siis meile leiva lauale tooma osaledes grupitrennides, või peavad nad lihtsalt olema meie naudinguks, et me saaksime nendega ratsutada. Aga miks nad peakski? Meie oleme need, kes nad kodustanud on. Meie oleme need, kes panid nad piiratud alale elama, nii, et nad meist sõltuvaks muutuksid. Meie oleme need, kes võlgnevad nii mõndagi hobuste ees, kuna võtsime neilt nende vabaduse. Võiksime ju siis vähemalt neilt õppida ja kohelda neid võrdväärsetena. Ma küll soovin, et Lanzett leiaks, et ma pole nii halb midagi, mida ta kohati juba aru on saanud.

        Arvan, et saan koguaeg ainult paremaks muutuda, see ei tähenda, et ma endaga rahul poleks, vaid, et alati on arenguruumi ning seda, et olen igavesti õpilane. Olen kogenud, et kui inimene loobub vihatundest ja kibestumisest, vähemalt hobuse juuresolekul, siis vaatab hobune teda hoopis teise pilguga. Tundub, et kui pole neid blokeerivaid tundeid, mis takistab inimest selgelt mõtlemast, on inimene avatud. Hobune seda tunnetades leiab vast, et nüüd saab lõpuks inimesele ka midagi õpetada ja, et nüüd saab teda tõsiselt võtta. Sellest hetkest hakkab hobune justkui inimese mõtteid lugema, tekiks nagu mingi telepaatia. Inimene saaks palju paremini selgeks kehakeele, mille kaudu veel paremini hobusega suhelda.

       Alati liigu paremuse suunas, ole avatud ja mõistlik, mõtle tegude üle ja    armasta.

A: Kersti Kalberg / 500 Photo Shoots of Horses and Others (tehtud uues tallis)