kolmapäev, 13. mai 2015

Let us begin...

Alustame siis sellest, milline on olukord minu ja minu hobusega praegu. Üritan teha võimalikult lühidalt.

Juuniks saab meil kolm aastat täis. Olen meeletult õppinud koos Lanzetiga, alguses mõttetust ja alles poole tee peal rohkem aru saanud, millele keskenduma peaks. Alguses tahtsin vaid sporti teha, võistelda. Mõttetu. Hobune oli õnnetu, jooksis mu eest ära, põlgas mind. Mina olin tänu sellele nõudlikum, pahane, ärritunud, segaduses ja võib ka öelda, et masenduses.

Miks hobune minuga olla ei taha? Miks ta ei taha mind minu endana? Ainult siis kui midagi head on anda, nt porgandit, maiust. Kui olen andnud talle seda, võib loota, et huvi suureneb mu vastu. Tema puhul see väga nii ei olnud. Kuid ta ei olnud minuga, sest ma polnud mina ise.

Lapsena, oleme kõige puhtamad ja siis saame me endale treenerid, eeskujud, õpetajad, kes siis meie arvamust kujundavad. Kui me endaks ei jää ja oma tõekspidamised laseme valeks muuta, siis me ei ole iseendid. Hobune nägi seda, tundis seda. Kui ma siis aru sain, mida kogu selle aja jooksul olen teinud oma hobusele. Läksin platsile lahtiselt ja ta minust lahkus, jäin üksinda, istusin maha ja pisarad voolasid mu põskedel.

Mida ma olin teinud oma hobuse heaks? Mitte midagi, ainult iseenda jaoks, ainult kasutanud ära hobust. Ainult kohelnud teda vääritult ja ebavõrdselt, ebaausate võtetega.


See oli minu jaoks see selguse punkt, millest edasi võisin minna vaid paremuse poole. Sain hakata nägema asju teises valguses. Mida rohkem õppisin, seda rohkem vähenes mu vajadus teha sporti ja seda vähem isekamaks ma muutusin.

Nüüdseks olen palju õppinud, kuid uus ja reaalsem ärkamine toimus just nüüd viimasel ajal. Ma mõistsin, et mul pole mingit juhipositsiooni. Kriisiolukorras mu hobune valiks selle tee, et ta pigem jätaks mu.

Toon näite. Kui ma kõnnin temaga segadusttekitavas keskkonnas. Nt tänaval, kus koerad hauguvad, kauguses käivitub traktor ja see on täiesti uus koht. Siis ta enam ei tule mu järgi, vaid tahab minust ette minna, et vajadusel ta saaks minema joosta, et lõpuks kodu poole joosta. Ta enam ei mõtle, miski ei peata teda, ta ei tule tagasi sellesse rahulikkusesse, mis võis olla 5 minutit tagasi. Mina ei ole tema jaoks siis juht, keda ta võiks eeskujuks võtta.

Nüüd hakkangi uuesti kõike õppima. Seekord õigesti ja korralikult. Tellin endale raamatud ja õpin. Loen ja kuulan kõike, mis kättesaadav. Katsetan ja praktiseerin ning lõpuks üritan end ette valmistada täielikuks muutumiseks, kus ma lähen oma hobusega platsile ja tõestan end talle. Veenan teda selles, et olen muutunud ja minule saab loota, minult võib tuge otsida, ma pole enam ebastabiilne, võtan IGAT olukorda rahulikult ja kindlalt ja lõdvestunult.


Okei sai ikka väga pikk. Järgmine postitus selgitab lähemalt mida õppima hakkan, miks ja kuidas. Ei ole mõtet mul korraga liiga palju teksti sisse trükkida, sest kellel siis ikka aega on mingit romaani lugema hakata :D.


A: Mari-Liis G.