reede, 31. juuli 2015

No Parelli

Ma loodan, et see pealkiri mind kellegi musta nimekirja ei pane. Tahan sellega öelda, et seda, mida mina teen, ei ajataks sassi tavalise natural horsemanship'iga, tavalise loomuliku hobukäsitlusega. Ma tean, et see võib segadust tekitav olla inimestele, kes loomulikest viisidest õieti palju ei tea.

Muidugi, ükskõik milline hobustega loomulikumal viisil suhtlemine, tavaline natural horsemanship, mida teeb Pat Parelli, mida teeb palju leebemalt Carolyn Resnick ja natuke karmimalt Buck Brannaman, ning ka teised tegelased, on parem kui klassikaline ratsutamine (kuniks neid tehakse mõistuse piires, hobusega arvestades). Isegi Sirgsustreening, ST, on parem. Käekõrval töötamine annab alati juurde klassikalisele ratsutamisele.

Ma olen muidugi natuke kartlik, seda kõike siin avalikult kirjutades, sest teades eesti inimesi, siis on nad tihti üsna konservatiivsed ning tihti pole nad avatud ja vastuvõtlikud uutele ideedele. Instagramis hiljuti kommenteeris üks, et ma prooviks oma hobusega Parelli 7 mängu läbi teha. Tean küll seda parelli värki hästi, kuid temale näiski, et ma teen just seda parelli stiilis hobukäsitlust. Seetõttu ma tundsingi vajadust selle teema kohta postitada kõigepealt blogisse, võimalikult kokkuvõetult (allpool).



Mis seal siis vahet on?

Esiteks, Natural Horsemanship on väga natural, väga loomulik, kuid inimese-hobuse suhe on sellisel juhul kiskja-saaklooma suhe. See on tõesti väga loomulik, sest ka looduses eksisteerib see suhe. Ma seda muidugi ei ütleks, et Parelli mingit erilist kehakeelt kasutaks, kui siis tõesti kiskja stiilis kehakeelt.

Teiseks, natural horsemanshipis ignoreeritakse paljusid signaale, mida hobune annab. Öeldakse, et tuleb olla rahulik ja veeta pikalt aega, et teha erinevaid asju. Jah tulebki olla rahulik, kuid tuleb teha välja hobuse märguannetest, mitte lihtsalt oodata kuni hobuse ärritus vaibub ja siis uuesti proovida (mis tekib tihti ka esimestest signaalidest mitte välja tegemise tõttu, nagu näiteks pahur pilk või kõrvad pealigi). Või siis ignoreerida probleemi ja varjata seda erinevate abivahenditega, mida leidub rohkem juba klassikalises ratsutamises. Ratsutades kasutatakse taolisi võtteid, nagu väiksele voldile tõmbamine, tagasi tirimine, tugevasti/karmilt edasi sõitmine/ajamine.

Pole tavaliselt respekti hobuse ja tema isikliku ruumi vastu. Minnakse tihti liiga ruttu liiga lähedale, antakse stekki, käperdatakse, togitakse, sikutatakse hobust, ilma et hobune oleks andnud märku, et nüüd võib tulla või, et ta on okei katsumisega.

Tundlikuse kaotamine ehk desensitising, asi, mis mulle väga meelehärmi teeb. Hobust harjutatakse pikalt või lühidalt, olenevalt hobuse iseloomust, erinevate hirmsate asjadega, nagu kile, pall, tekk vms, nii kaua kuni ta seda enam ei karda. See on hea, kui hobune kahtlaseid asju kardab, tark hobune mõistab olla ettevaatlik, mis on vajalik ellujäämiseks. Ei ole vaja hobust harjutada asjadega nii kaua, kuni ta enam ei karda, vaid inimene on see, kellega koos tal on võimalik hirmust ise üle saada. Ehk siis tundlikus ja kartlikkus on äärmiselt vajalik, kuid siis kui sa oled seal koos temaga, siis saab hobune hõlpsalt oma hirmust üle, lihtsalt sellepärast, et sina oled seal, kes on tema tugi.

Ainuke võimalus, kuidas need hobused üldse õpivad lahtiselt sõitma, tegema kindlaid asju kindlate märguannete peale, on kuulekus ehk obedience. See toimib täpselt nii nagu klikker, millega on samuti võimalik hobusele kõike õpetada. Hobune teeb midagi ja sa lõpetad tema tüütamise, märguande andmise, annad talle rahu või kommi. Ja nii lihtne see ongi. Kuid tegelikkuses ei pea hobusele midagi nö õpetama, peab lihtsalt suhtlema, kehakeelt kasutama, ja ongi kõik. Maatööl saavutatud või säilitatud tundlikkus kandub edasi ratsutamisesse.



Hobune õpib läbi kuulekuse eksisteerima koos inimestega ning oma ellujäämise huvides alluma. Hobused teevad kompromisse, mis on ka väga huvitav. Probleem ilmneb ainult vahel? Siis probleem pole lahendatud, ja hobune otsustab millal see algab. Ta teeb kompromisse, mingitel hetkedel ta laseb sul juhtida, sest ta teab, kes annab süüa või on koha omanik, kuid järgmisel hetkel võib ta probleemi uuesti meelde tuletada.