pühapäev, 2. august 2015

The Dead Horse

Lähme siis natuke veel tõsisemaks...

Kui ma olin taasavastanud Hempflingu, või õigemini seekord õigesti saanud aru sellest viisist, siis see avas mu silmad tõeliselt. Reaalsus oli muidugi kurb, sest nii paljud hobused, keda ma olen kohanud ja näinud, on surnud. Nad on surnud sisemiselt. Nad on kaotanud oma hinge, ehk nad pole enam ühenduses iseendaga.

Kui vanasti olid asjad rohkem niiviisi, et hobusele anti peksa, kui ta midagi valesti tegi või kui temalt midagi nõuti, siis tänapäeval ei ole asjad enam nii. Tänapäeval on asi palju kaugemale arenenud. Alandatakse hobust, tuuakse tema vaimne tase nii madalale, et kukutada eneseväärikus. Hobuse eneseväärikus tambitakse maasse, pori sisse. Hobune kaotab oma hinge ja siis juhtubki tihtilugu see, et mingil hetkel, situatsioonis, nad ründavad inimest eluohtlikult, kaklevad visalt ja kartmatult, sest neil pole enam midagi kaotada.

Isegi nö hobulausumisel ehk horse whispering stiilis kasutatakse seda (pigem westernilikuma lähenemisega). See saavutatakse väga kiiresti, juba minutitega. Hobune murtakse ja on saadud masin, mis toimib ja funktsioneerib, kuid ei mingit elu, maagiat, võlu enam hobuses ei ole.

Klassikalises ratsutamises (karmimate ratsanike seas) kasutatakse mõnikord seda varianti, et hobuse lõug tõmmatakse keha lähedale, või mõnikord peaaegu vastu rinda. Hobune ei saa hingata normaalselt, vererõhk tõuseb, süda peksab sees, tal on pidev hirm suremise ees ning ta ei saa lahti mitte kuidagi sellest pressimise süsteemist.

Selle natural horsemanship'iga on siis täpsemalt seesama probleem, mis klassikalises ratsutamises, et inimene paneb ennast kiskja positsiooni, ehk siis nö jahib hobust. Looduses on nii, et kui kiskja ajab saaklooma taga, siis mõne aja pärast saakloom enam ei põgene, kas siis ei jookse eest ära, või isegi ei püüa põgeneda kiskja juurest, kuigi ta ei ole veel tapetud, ega eriti viga saanud. Saakloom on leppinud suremisega, sest adrenaliinitase on juba liiga kõrge ja ta on juba sisemiselt surnud. Siis ongi näha loodusfilmides või videotes, kuidas kiskja mängib oma saagiga, kes tema juurest enam ära ei jookse, kuigi pole veel vigastatud.



Aga inimene ei tapa siiski hobust, vaid teeb temaga mida iganes tahab, kõigest poole tunniga on valmis masin ja talle võib vabalt sadula selga visata, sest hobune on juba sisemiselt surnud ja valmis surema.

Enamasti ongi need etapid või tegevused selle saavutamiseks väga kindlad, kasvõi mingi kava järgi kui vaadates Parelli mänge (kus hobune ei pea alati tingimata sisemiselt surema). Ja need on kindlad tegevused inimeste jaoks, sest et nii on ju alati tehtud ja sellepärast tehakse ka edaspidi ning kõigile see sobib ja kõik aktsepteerivad seda.