kolmapäev, 5. august 2015

The Journey

Selleks, et treenida hobust või, et saada teda tagasi elule või muuta tema käitumist millegi suhtes, peab inimene olema saanud täiskasvanuks. Igati loogiline. Aga, et saada täiskasvanuks, peab inimene läbima teekonna. Näiteks saavad masaid täiskasvanuks läbi teekonna, mille lõpus peavad nad tapma lõvi oma kätega. See on küll ekstreemne, kuid lihtsaim näide. See ei ole kunagi nii, et vägevaid tegusid saavutanud inimesed on olnud need, kes istuvad kodus. Alati on nad läbinud mingi teekonna, mingis mõttes seikluse.

Suurepärane tsitaat Hempflingult, tema uue raamatu tutvustamiseks, mis sobib nii hästi selle teekonna läbimise teemaga:

"Every human enters this life and begins a journey. The path traveled is unique to each individual, and for some, the main streets and popular thoroughfares provide all that’s needed to nourish a life well lived—food, fuel, friendship, family. For others, though, there is a desire—in fact, a need—for something more."

Tunnen, et see kirjeldab vägagi ka minu seisukohta. Ma ei leppinud kunagi vähemaga. Mõtlesin nüüd teha väikse kokkuvõtte ja kirjutada siis oma teekonnast (allpool), lootes saada sellega natuke mõistmist juurde oma lugejatelt, võinoh pigem nagu selgituseks.




Teekond tänaseni


Kui ma sain hakata ratsalaagrites käima, siis sellest ei piisanud mulle lõpuks, kuna sain liiga vähe koos olla hobustega. Kui ma sain hakata käima ratsatrennides ja alustada takistussõiduga, kuid endiselt grupitrennis, siis see oli liiga vähe, ma ei saanud otseselt omale kindlat hobust ja temaga midagi saavutada. Ja kui ma lõpuks omale esimese rendika sain, väikse poni, siis pärast u 4 kuud oli ka sellest vähe, selline mõttetu, mitte kuskile jõudmine, nagu tammuksin oma teekonnal koha peal.

Aeg jõudis siis sinnamaale, kus otsisin uut rendihobust ja leidsin ühe ruuna teisest tallist, kuid samal ajal käisin sõitmas Lanzetiga. Pärast mõnda kuud loobusin teisest ja jäin Lanzeti juurde, kuigi ta ei olnud üldse nii kogenud kui teine ruunapoiss. Algas siis tavaline ratsutamine ja takistussõiduga tegelemine, aga see ei pakkunud midagi erilist mulle ning tekitas probleeme juurde.

Kui 2012 aasta detsembris esimest korda Hempflingu videot nägin, olin vapustatud, see oli see, mida ma tahtsin. Aga ma olin kärsitu, ei uurinud asja põhjalikult, vaid olin noor ja loll ja kavatsesin kohe alustada katsetustega. Asjad läksid küll paremaks, kuid see ei olnud ikka see, mida ma tahtsin, sest mul ei läinud kõik nii nagu peaks ja võiks, ma ei teinud seda tegelikult õigesti. Ehk siis see kui mina väitsin, et treenin hobust Hempflingu meetodi järgi, siis ilmselgelt oli see vale, järelikult ma ei teinud seda, hoolimata sellest, et ma ise arvasin, et õigesti teen.



Siis õppisin veel klikkertreeningut, mis ei andnud väga midagi juurde meile, sest Lanzett ei ole eriti maiusega ära ostetav ja kui ta asjal pointi ei leia, siis ta ei kavatse seda kaasa teha. Eks ma mõne triki sain talt välja pressitud, kuid muidu see polnud meie jaoks. Vahepeal toimus siis palju klassikalist ratsutamist ja katsetusi tavalise natural horsemanshipiga, kuna enamat ma ei osanud, kuid unistasin ikka ning 2013 novembris avastasin Straightness Trainingu ehk Sirgsustreeningu. 

Oijah see ST tekitas minus uued lootused, et see ongi see, mis ühendaks klassikalise ratsutamise ja minu vajaduse millegi muu järele, mis looks sideme minu ja hobuse vahel ja kõrvaldaks probleemid. Kuid jah, mida kaugemale ma sellega jõudsin, seda rohkem ma hakkasin pettuma, sest sain üha enam aru, et see pole piisav, see pole see mida ma vajan. Niisiis, jätsime selle asja ka katki, kuskil 2014 aasta suve lõpus.

Ostsin Lanzeti novembris ära ja kolisime minema. Tegin endale vahepeal Instagrami kasutaja ja tüdruk Rootsist, nimega Norah, sai minu suureks eeskujuks, sest tema suutis hobustega lahtiselt käia igal pool ja teha kõike. Algas jälle trikkide õpetamise periood, võinoh, pigem üritasin lihtsalt. Lõpuks proovisin alustada lihtsalt samm sammult lahtiselt ratsutamisega ja tegelemisega. Asi läks veidi paremaks, kuid usaldust polnud endiselt. Tahtsin ratsutada küll, kuid teadsin, et sellest ei tuleks hetkel midagi välja, paar korda proovisin ja need ei olnud lihtsad, kerged, mõnusad korrad.



Jõudis kätte kevad ja 2015 maikuus (oli ju vist) taasavastasin Hempflingu. Ma vaatasin juhtumisi mingit videot, ja seejärel jäin vaatama teist ja kolmandat jne, kuni lõpuks otsisin juba internetist kõik võimalikku infot, mida Hempfling on avaldanud. Ja ma sain rahu, ma tundsin, et nüüd olen ma päästetud, nüüd olen ma valmis alustama sellega. Tellisin raamatud ära ja hakkasin esimest lugema. Olin kärsitu ja hakkasin kohe jälle katsetama, suhteliselt halb mõte. Ja ma lihtsalt võtsin selle positsiooni ja oleku nagu ma nüüd oskaks, kuid see oli feik, hobune seda ei tunnistanud, ainult kohati, kui kehakeeles leidus midagi õiget. Terve mai ja juuni oli lihtsalt katsetused ja üritamine alustada treeninguga, tundsin end väsinuna, sest hobune ei avanud end täielikult.

Alles juuli keskel sain aimu, et mida ma torman enda arust ?!, see on siin tõeline kunst, mida peab vaikselt alustama, samm sammult. Jätsin katsetused pooleli ja läksin oma õppimises põhjalikumaks. Hoidsin end tagasi ja äkitselt kõik hakkas selguma, kõik läks loogiliseks ja ma sain aina rohkem aru nendest tunnetest, mida Hempfling on kirjeldanud. Ma tundsin, kuidas need tunded hakkavad minusse juurduma ja silm teravnema, tabades kõiki hobuse emotsioone. Silmad, kõrvad, nina, kulmud, huuled, kogu keha, kõik hakkas järsku eredalt näitama välja hobuse tundeid.



Pean tunnistama, et tundsin alguses end halvasti küll, et kuidas ma võisin oma hobusele üldse kõike seda teha, mida olen teinud, kuigi ma pole olnud mingi karm sportlane ega midagi hullu. Ma tundsin, et tegelikkuses oli see kõik vajalik, et ma kasvaksin suureks, saaksin täiskasvanuks ja näeksin siis lõpuks kogu pilti, et mõista seda, mis on reaalne. Ma ei usu, et minu teekond veel päris läbi on, elu teekond nagunii mitte, kuid teekond selle inimeseni, kes ma tahaksin olla. Ja ma tõesõna usun, et ükspäev olengi.

Ma pole KUNAGI andnud enda suhtes alla, ega ka Lanzeti suhtes. Ma ei peatunud enne ja ei peatu ka nüüd, et saavutada see, millest piisaks, sest ma ei leppinud ega lepigi vähesemaga. See on mu elu ja elan seda vaid korra, niiet tahan seda kogeda täielikult. Ja ma olen nii südamest tänulik kõigele, mis mu elus on toimunud ja et ma lõpuks ärkasin. Ja ma näen, et Lanzett on tänulik mulle, et ma kunagi alla ei andnud. Kuid meist praegusel hetkel, kirjutan rohkem järgmine kord ja sellest ka, mis plaanid edaspidiseks on.

Jääge meiega ;)