esmaspäev, 23. november 2015

Energiaga hobuse juhtimine

Kui ma esialgu hakkasin raamatust lugema seda, kuidas energia abil hobuse allüüri muuta, suunates energiat hobusele, siis ma arvasin, et see on sama nagu mõttejõu kasutamine või midagi taolist. Tegemist on siiski hoopis millegiga natuke madalamal kui meie aju. See on energiakeskus või energia kogumiskoht, mis asub täpselt nabast allpool.

Oma energiat kasutades saad sa anda märguandeid oma hobusele täiesti nähtamatult. See, kuidas seda tunnetama ja suunama hakata, on üsna keeruline minusugusele, kes pole lapsest saati oma sisemist jõudu tunnetanud ja seda, kuidas energia kehas voolab.


Ma pole küll mingi ekspert veel, kuid tutvustan teemat siiski, sest mida varem, seda parem. Tulevikus saab alati kõike täpsustada. Aga, et seda kellelegi demonstreerida, selle jaoks pean endaga rohkem tööd tegema, sest kogu tähelepanu hakkab hajuma. Osake sellest on hobusel, kuid suurem osa läheb siis pealtvaatajale. Peab kuidagi lihtsalt üle saama sellest ja suutma vähemalt 90% hobusele keskenduda.

Olen ise saanud tõeliselt puhast energiaga hobuse juhtimist tunda vaid paar korda. Hakkasin sellele pihta saama paar nädalat tagasi, kui Lanzuga platsil lahtiselt töötasin. Täielikult keskendudes ja oma energia keskust tunnetades hakkasin energiat endas suurendama. See oli selline tunne nagu oleksin ma justkui elevil ning see suurenes nõnda, et tundsin end energiast pakatamas ja just sellel hetkel piisaski vaid traavi mõtlemisest, et Lanzett traavile läheks. Muidugi üritasin talle kohe suunata nii palju kui võimalik ja välja tuli selline hoogne kena traav ning esiots tõusis üles poole ja õlad läksid kohe vabamaks.


Minu puhul aitas palju kaasa see kui seda energia üle kandmist visuaalselt ette kujutasin ja käega sellele suuna andsin. Usun, et alguses tuleb see väga kasuks.

Et oma energiakeskust paremini tunnetada, võiks alustada hingamisest. Hingates sisse tuleb tunnetada, kuidas see õhk liigub mööda keha alla poole ning selle asemel, et see tagasi üles tuleb ja nina/suu kaudu väljub, proovida ette kujutada, kuidas see välja hingamine toimub hoopis energiakeskusest/naba alt. Hea on selleks seista püsti, selgroog võimalik sirge, nii, et selgroo lõpp on kergelt sisse poole keeratud, justkui üritaks selgroo kõverusi (selgroog ju rohkem tagurpidi S-i moodi) sirgeks saada.


Energiat peaks inimene alati koguma endas. Nii saab ta oma varusid hädaolukorras kasutada. Pidev treenimine nii, et treening sind täitsa väsitab, mitte energiat juurde ei anna, võib lõpuks viia keha stressini, sest pidevalt viiakse keha ja selle energia võimekus viimse piirini või tühjendatakse selle varusid liialt. See takistab ka energia voolamise kehas, mida hobused väga tähtsaks peavad.
Ka haigena ei voola energia kehas korralikult ning hobune tajub kohe, et ei saa sinu energiaga koostööd teha, isegi kui me väliselt ei tundu nii haiged midagi.

Energiat peaks inimene koguma terve elu jooksul nii, et ta suremise hetkel on tema energia kõige suurem. See ei tähenda muidugi seda, et ta on füüsiliselt sama võimekas kui noor inimene, kuid ta saab end siiski tunda energiast pulbitsevana ning ei vaja nii palju puhkamist, vaid pigem annab tegutsemine veel enam energiat.


Ma nii loodan saada selles energiaga juhtimises paremaks, niiet võib-olla saaks jõuluvaheajal mingi demonstreeriva videoklipi sellest, kuidas see välja näeb. Muidugi saab sellest alati aimu vaadates ükskõik millist Klaus Ferdinand Hempflingu videot, mida ma ei väsi kunagi soovitamast. Detsembris tuleb tal ka uus raamat välja, mis sobib lugemiseks ka mitte-hobuinimestele. :D