teisipäev, 23. veebruar 2016

Mitte kunagi piits

See ei olnud mitte kunagi piits, vaid see oli alati präänik. See, mida kasutama pidi, kasutada tohtis.

Teemat, mis nii lai ja oluline, saab mul kindlasti olema raske kokku võtta, aga teen proovi.



Milleks üldse karistada? Kui midagi võib nii valesti minna, et sa arvad hobuse karistamise kasuks, siis järelikult ei ole sa veel valmis midagi sellist ette võtma. Kas siis ratsutama, ohtlikku olukorda hobusega astuma või üldse hobustega tegelema. Ma saan aru, et see on jõle efektiivne viis, kuidas hobuselt mingit käitumist välja harjutada või teda kontrolli alla saada, aga see on ikka jõle hirmus viis. (kahjuks olen ka mina teinud seda kunagi klassikalises ratsutamises).



Mille jaoks präänikut kasutada? Positiivne energia, hääl, suhtumine on ka sama head. Kuigi präänikuga on päris lihtne erinevat käitumist ja muid trikke hobusele sisse kodeerida, on see ju üsna mõttetu. Ma pean mainima, see väide, et trikitamine/klikkertreening paneb hobuse mõtlema (siinkohal tõeliselt mõtlema, mitte mõtlema "mis oli see liigutus, mida ma tegema pidingi.."), on üks naeruväärsemaid asju, mida olen kuulnud.

Eks kui mitte midagi muud tõesti hobusega koos teha ei oska peale ratsutamise ja trikkide, siis on need trikid heaks vahelduseks. Aga noh, sellist sorti elust ei unista ju muidugi ükski hobune.



Treenides hobust, meeldib mulle ülesande lõpus midagi hobusele ikkagi anda. Hoolimata sellest, et ma ei oota kunagi, et ta mingile minu õpetatud märguandele vastaks. Ma ei õpeta talle märguandeid, millele ta vastama peab ja mille eest ta maiust saaks vms. Ma õpin ise tema keele ära, niiet ei pea mingeid valesid seoseid temale õpetama hakkama.

"Ülesande" (näiteks kolm suvalist ringi sammus) lõpus talle maiust anda on lihtsalt kena žest või aju toiduks. Mitte midagi ei juhtu, kui ma talle seda ei anna. Õpetamine ja treenimine võib täiesti ilma selleta toimida, ka ilma häälkiituste ja muuta. Tähtis on vaid osata keelt.

Lihtne ja loogiline. Pole vaja mingit tulnukat mängima hakata ja hobuse silmis halba nimekirja sattuda.




Lanzett ja karistamine

Kusjuures mina enam ei mäletagi, millal oli üldse see viimane aeg, kui ma veel karistasin Lanzetti millegi eest. Ja kui sellest üldse praegu mõtlema hakkasin, tekkis selline võõras tunne, et mismõttes? mis karistamine? mis see veel on? Ning iga kord kui näen kedagi seda tegemas, siis see on nii võõras, lihtsalt nii võõraks muutunud.



Aga muidugi, eks minevik jätab oma jäljed ning mõnikord tunnen end halvasti küll, kui näen Lanzetti veidi pabinasse sattumas, kui midagi taolist juhtub, et ta ära jookseb või lahti pääseb ja ma talle järgi lähen. Sest minevikus olin temaga kunagi selliste asjade üle pahandanud, see oli suur draama. Ja ma ei taha, et ta enam neid mäletaks, aga vahel harva tuleb ette tal selline nägu küll, mis paneb mind kahetsusväärselt tundma (mitte et ma seda muidu ei kahetseks).

Ning need kunagised karistamised kindlasti muudavad teda rohkem närvilisemaks kohtades, kus ma palun tal paigale jääda ning on hirmsama väljanägemisega. Sest ta on alati olnud selline kõva kutt väljaspoolt, aga jänespüks seespoolt. Võib-olla mõnikord ma arvasingi, et ta lihtsalt tahab must üle olla ning mõtlesin, et karistamine nende "halbade asjade" eest aitab mul end kehtestada.



Mõnel võibki tekkida küsimus, et kas mu hobune siis mind ära ei kasuta, et hakkabki must üle olema, sest ma enam teda ei karista. No ütleme nii, et ma ei kahelnud hetkekski, kui sellega täitsa finito oli. Lanzett mõistis ka kui tatt ma olin ja et ma ei saanud aru mida ma teen. Õpetaja nagu ta on. Aga ma muidugi näitasin igati kahetsust ja alandlikkust oma tegude üle.

Võib-olla kui sa ikka hull kurjategija olid oma hobuse suhtes, siis võib-olla tahab sulle natuke õpetust anda, sellisel "julgemal" moel. :D Aga siis talle uuesti vastu hakata oleks lihtsalt selle nõiaringi jätkamine, et sina karistad teda ja tema tahab sulle jälle vastu olla selle eest (kui ta piisavalt dominantne hobune on, sest teadagi paljud alistuvad liiga kergelt).



Lõppkokkuvõttes sa võidad meeletult, kui sellest loobud.

Ratsamaailm ongi negatiivsust täis, aga ega sellepärast ei pea ise samasugune olema. See, et nii on alati tehtud, ei tähenda et nii peabki tegema.