laupäev, 19. märts 2016

Mäng pole mängult!

Paljudele tundub, et hobustega on võimalik mängida sellist stiili mängu, nagu seda on võimalik teha koertega. Hobustel pole aimugi, mis on mängimine, kui me võtame mängu kujul, nagu see inimestele näib.

Mängul on nende jaoks alati tähendus. Näiteks täkkvarsad mängivad, et leida endas dominantne külg ja treenida lihaseid, nad valmistuvad ette tulevikuks, kui neil saab olema võimalus välja teenida karjajuhi koht. Üldiselt ongi mäng teineteise treenimine ja läbi liikumise pingetest vabanemine. Mäng ei ole "bondimise" koht ja see ei näita välja seda, et need, kes omavahel mängivad kindlasti sõbrad on, kuigi oma semuga just tihedamini mängima satutakse.

Lanzett võib mängida ka nende hobustega, kes isegi tema karja ei kuulu, nad ei ole ka mingil muul moel sõbraks saanud, vaid on lihtsalt tuttavad. Võõra hobuse näol ei oska näidet hetkel tuua, sest pole tal kunagi lasknud seda teha.



Muidugi ma ei jätaks teda platsile üksinda mängima kellegagi, sest kunagi ei või teada milline on see teine hobune. Kuigi Lanzett on suur hobune ja oskab end väga hästi kaitsta, on mängimine minuga tema jaoks midagi mõnusat, ja ta ei pruugi märgata seda kui teine teda hoopis rünnata üritab. Siinkohal tuleb välja mu teine roll mängus, tema tähelepanu tagasi kutsumine ja vajadusel mängu lõpetamine või Lanzu enda juurde kutsumine/tema juurde minemine.

Kõige tähtsam on: emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid. Eriti turvalisuse tagamiseks. Pidevalt tuleb jälgida hobuse silmi, kõrvu, nina, kõike. Ja absoluutselt peab suutma tõlgendada neid ilmeid. Kui ei suuda, siis ei soovita ma mingil juhul mängida oma hobusega. Emotsioonidest saab ära näha selle, kas tegemist on mängiva peale lendamisega, ähvardusega või rünnakuga (teise hobuse suhtes, inimesega ei tohiks lasta asjal nii kaugele minna).

hästi tabatud hetk, mida näiteks tuua


Mäng võib alata puhtalt jooksmisest. Karja juhttäkk omab peamiselt seda rolli, et treenida karjaliikmeid (peamiselt karja kokku ajades või tagant edasi ajades) ja seda võiks ka nimetada mänguks.

Ehk siis mängimine võib olla lihtsalt vabalt kiiruse nautimine. Kuid kui me vaatame seda täku rolli, siis mäng võib kujuneda ka sellest treenimise põhimõttest, kus ühel on osaliselt võimalik teist juhtida, anda talle suund selle mängu käigus, et aidata tal tema füüsilist vormi parandada ja tasakaalu arendada. Kui kari on terve ja treenitud, on tõenäosus ellu jäämiseks palju suurem.

kiirust üles võtmas


Aga me ei saa arvata, et kui ajame hobust taga, siis see on mäng. Juhtimisel ja taga ajamisel on suur suur vahe. Taga ajamisega näitad hobusele just seda, et ta ei ole oodatud sinu juures viibima, veel vähem sinuga mängima. Kunagi muidugi sai seda viga mulgi tehtud.

Ühte tuleks siiski toonitada, mistõttu ma ei soovita kellelgi proovida oma hobusega mängida, kui ta ei ole kindel/täiesti teadlik milline suhe tal oma hobusega on ja kes ta oma hobusele on. Nii võib tulla mängukatsest hoopis katastroof.

Nimelt mängides on suurem tõenäosus, et hobune oma kogunenud pinged ja meelehärmi teie kahjuks välja valab. See on aga juhul, kui te ei kohtle oma hobust nii nagu peaks, või kui näite talle ohuna/kiskjana/türannina. Ning kõik, mis toimub mängu jooksul, mõjutab ka üldist treeningut ja suhet hobusega, niiet seda ei saa võtta naljana.



flying over the Rainbow :D , riks püherdamas eespool
ma ilmselgelt ei jõua järgi oma iludusele :D
väga viisakas lanzett
natuke juhtimist ja siis jälle vabad käed
Lanz sõprust sobitamas :D